Kaasaegsed majad on energiatõhusad ja õhutihedad. See aitab vähendada küttekulu, kuid tähendab ka seda, et värske õhk ei pääse enam hoonesse juhuslike pragude kaudu nagu vanemates majades.
Inimesed toodavad ruumides pidevalt süsihappegaasi ja niiskust. Lisaks tekivad niiskus ja lõhnad toiduvalmistamisel, pesemisel ja muude igapäevaste tegevuste käigus.
Ventilatsiooni ülesanne on tuua eluruumidesse värske õhk ning eemaldada kasutatud, niiske ja saastunud õhk.
Halvasti toimiva ventilatsiooni tunnuseks võivad olla umbne magamistuba hommikul, vannituppa pikaks ajaks jääv niiskus, akendele tekkiv kondensaat või tunne, et õhk on kodus raske.
Hea ventilatsioon peaks töötama nii, et majaelanik ei pea sellele igapäevaselt mõtlema.
Üks sagedasemaid vigu on alustada ventilatsiooni planeerimist küsimusega: „Millise ventilatsiooniseadme peaksin ostma?”
Tegelikult peaks esimene küsimus olema: kui palju õhku vajab iga ruum ja kuidas õhk majas liigub?
Magamistuba, elutuba, köök, vannituba, WC ja panipaik on kõik erineva kasutusega ruumid.
Magamistoas viibib inimene järjest mitu tundi ning suletud ukse korral peab olema tagatud piisav värske õhu juurdevool. Vannitoas on oluline niiskuse kiire eemaldamine. Köögis tekivad lõhnad ja niiskus. Vähe kasutatavas panipaigas on ventilatsioonivajadus oluliselt väiksem kui magamistoas.
Alles pärast ruumide vajaduste määramist saab valida sobiva torustiku, õhujaotuse ja ventilatsiooniseadme.
Ventilatsioonisüsteemis tuuakse värske õhk tavaliselt eluruumidesse ning kasutatud õhk eemaldatakse köögist, vannitoast, WC-st ja teistest suurema niiskuse või saastekoormusega ruumidest.
Oluline on mõelda ka sellele, kuidas õhk ruumide vahel liigub.
Kui magamistoa uks on suletud, peab sissepuhkeõhul olema võimalus ruumist edasi liikuda. Vastasel juhul võib ruumis tekkida rõhuerinevus ning tegelik õhuvahetus jääda projekteeritust väiksemaks.
Üks võimalus on kasutada uksealuseid siirdeavasid või siirdeõhuelemente. Teine võimalus on projekteerida ruumile nii sissepuhke- kui ka väljatõmbeõhk.
Viimane lahendus annab ventilatsiooni juhtimisel rohkem võimalusi ning vähendab sõltuvust avatud ustest ja suurtest uksevahedest.
Magamistoas veedame sageli seitse kuni üheksa tundi järjest. Kui uks on öösel suletud ja ventilatsioon ebapiisav, võib süsihappegaasi sisaldus ruumis kiiresti suureneda.
Seetõttu ei tohiks magamistoa ventilatsiooni kavandamisel vaadata ainult kogu maja õhuvahetust.
Oluline on hinnata iga magamistoa kasutajate arvu ja tegelikku õhuvajadust.
Hea ventilatsioonilahendus peab tagama värske õhu ka siis, kui magamistoa uks on öösel suletud.
Kaasaegses eramajas kasutatakse järjest rohkem paindlikku plastist õhujaotustorustikku.
Süsteemi põhimõte on lihtne: ventilatsiooniseadmest liigub õhk jaotuskasti ning sealt eraldi toru kaudu igasse ruumi.
Sellisel lahendusel on mitmeid eeliseid.
Torud saab paigaldada näiteks vahelae, ripplae või soojustuse sisse. Iga ruumi õhutee on eraldi ning süsteemi on lihtne projekteerida ja tasakaalustada. Samuti aitab eraldi torustik vähendada heli levimist ühest ruumist teise ventilatsioonikanalite kaudu.
Torude läbimõõt ja arv tuleb valida vastavalt vajalikule õhuhulgale. Liiga väikese toru kaudu suure õhuhulga surumine suurendab õhu kiirust, rõhukadu ja müra.
Üks sagedasemaid küsimusi on: „Kas ventilatsiooni on kuulda?”
Õigesti projekteeritud ja seadistatud süsteem peab olema tavakasutuses väga vaikne.
Müra ei sõltu ainult ventilatsiooniseadmest. Seda mõjutavad ka torude läbimõõt, õhu kiirus, ventilatsiooniseadme töörežiim, summutid, jaotuskastid ja õhujaotuselemendid.
Kui liiga suur õhuhulk püütakse suruda läbi väikese toru või ventiili, tekib paratamatult rohkem müra.
Seetõttu tasub ventilatsioonisüsteem dimensioneerida nii, et vajalik õhuvahetus saavutatakse võimalikult väikeste õhukiirustega.
Hea süsteem ei pea normaalse õhuvahetuse tagamiseks pidevalt maksimumvõimsusel töötama.
Talvel oleks ebaefektiivne juhtida soe siseõhk lihtsalt majast välja ja tuua selle asemele külm välisõhk.
Soojustagastusega ventilatsiooniseade kasutab väljuvas õhus olevat soojust sissepuhkeõhu soojendamiseks.
See tähendab, et majja jõudev värske õhk on talvel oluliselt soojem kui välisõhk ning hoone küttesüsteem peab tegema vähem tööd.
Ventilatsiooniseadet valides ei tohiks aga lähtuda ainult seadme maksimaalsest õhuhulgast või kasutegurist.
Oluline on hinnata kogu süsteemi: millise õhuhulga juures seade tavaliselt töötab, kui suur on torustiku rõhukadu, kui vaikne on süsteem ning kuidas toimub juhtimine.
Maja ventilatsioonivajadus ei ole päeva jooksul ühesugune.
Öösel on inimesed magamistubades. Hommikul kasutatakse vannituba. Päeval võivad paljud ruumid olla tühjad. Õhtul viibitakse rohkem elutoas ja köögis.
Traditsiooniline ventilatsioon ventileerib erinevaid ruume sageli suhteliselt sarnase loogika järgi.
Üha rohkem kasutatakse aga vajaduspõhist ventilatsiooni, kus süsteem reageerib tegelikule õhukvaliteedile, niiskusele või ruumide kasutusele.
Veel üks samm edasi on ruumipõhine ventilatsioon, kus õhuvoolu saab juhtida eraldi igas ruumis.
Tuulari paigaldatav AIRI lahendus kasutab just sellist põhimõtet. AIRI ruumiandurid jälgivad ruumide sisekliimat ning AIRI FlowBoxi motoriseeritud klapid võimaldavad muuta õhuvoolu vastavalt iga ruumi tegelikule vajadusele.
Nii ei pea ventilatsioon töötama kogu majas ühtemoodi olukorras, kus tegelik vajadus on ainult mõnes ruumis.
Isegi väga hea projekt ja kvaliteetsed komponendid ei taga veel õigesti töötavat ventilatsiooni.
Pärast paigaldust tuleb süsteem seadistada ja tasakaalustada.
Tasakaalustamisel mõõdetakse ruumides tegelikud õhuhulgad ning reguleeritakse süsteem vastavaks projektile.
Kui süsteemi ei tasakaalustata, võib näiteks üks tuba saada liiga palju õhku ja teine liiga vähe. Samuti võivad tekkida ebasoovitavad rõhuerinevused.
Seetõttu peab ventilatsiooni valmimine sisaldama lisaks torustiku ja seadme paigaldamisele ka süsteemi käivitamist, mõõdistamist ja lõplikku seadistamist.
Kõige parem aeg ventilatsiooni planeerimiseks on enne ehitust või vähemalt enne lagede ja konstruktsioonide sulgemist.
Mida varem ventilatsioon projektiga arvestada, seda lihtsam on leida sobivad asukohad ventilatsiooniseadmele, jaotuskastidele, põhikanalitele ja ruumidesse minevatele torudele.
Varajane planeerimine aitab vältida olukorda, kus ventilatsioonitoru peab hiljem minema läbi tala, tehnosüsteemid konkureerivad sama laeruumi pärast või ventilatsiooniseadmele ei jää piisavalt hooldusruumi.
Ventilatsioon peaks olema osa maja terviklikust tehnilisest projektist, mitte viimane süsteem, millele pärast teiste tööde valmimist ruumi otsitakse.
Kliendi jaoks on kõige lihtsam, kui projekteerimine, materjalid, paigaldus ja süsteemi seadistamine moodustavad ühe terviku.
Tuular pakub eramajade ventilatsioonilahendusi kogu protsessi ulatuses:
• maja plaani ja lähteandmete analüüs;
• ventilatsiooni projekteerimine;
• ventilatsiooniseadme ja materjalide valik;
• plastist õhujaotustorustiku tarnimine ja paigaldus;
• ventilatsiooniseadme ja komponentide paigaldus;
• süsteemi käivitamine, seadistamine ja tasakaalustamine;
• vajadusel ventilatsioonipassi koostamine.
Nii ei pea klient otsima eraldi projekteerijat, materjalide müüjat ja ventilatsioonipaigaldajat.
Ventilatsiooniseade on oluline osa ventilatsioonist, kuid maja sisekliima kvaliteedi määrab kogu süsteem.
Õigesti projekteeritud ventilatsioon arvestab ruumide kasutust, inimeste arvu, õhu liikumist, torustiku mõõte, müra, energiakulu ja süsteemi juhtimist.
Kui need otsused tehakse juba projekti alguses õigesti, saab ventilatsioonist tehnosüsteem, mida igapäevaelus peaaegu ei märka.
Ja just nii peaks hea ventilatsioon töötama.
Saada meile maja plaan või olemasolev ventilatsiooniprojekt. Vaatame lahenduse üle ning saame pakkuda nii ventilatsioonimaterjale kui ka projekteerimist, paigaldust ja terviklikku võtmed kätte ventilatsioonilahendust.
